Üsna minu ja Gerd Kanteri tutvuse alguses, 2001. aasta talvel  palusin Gerdil kirja panna põhimõtted, mis on tema arvates olulised, et tulla olümpiavõitjaks. Need nn kümme käsku seisid mu arvutis ja ma jälgisin, kas Gerd ka täidab neid. Paari aasta pärast oli selge, et ta täidab ja enamgi - lisandus veel olulisi põhimõtteid. Olin Gerdi üle väga uhke ja hakkasin tema põhimõtetest ka teistele inimestele rääkima. Kiiresti tuli tagasiside, et Gerdi kogemustest on inimestele kasu ja neid võiks laiemalt tutvustada, eelkõige lastele. Minule kui Gerdi vanemale sõbrale ja juhendajale on nn käskude ja eeskujude meetod olnud väga efektiivne – inimene suudab end suure eesmärgi nimel muuta! Ehk aitavad Gerdi lood sindki!

Oska unistada

Minu kodukandis Vigalas öeldakse – üle madala aia oskab astuda igaüks. Mulle pole madalad aiad kunagi sobinud. Mul on alati olnud nii, et kui eesmärk, siis ikka suur eesmärk. Kogu aeg olen tahtnud kaugemale ja kaugemale, rohkem ja rohkem. Võib-olla on see kõrvaltvaatajatele isegi naljakas tundunud, aga ma pole sellest eriti hoolinud. Kui ma olin 57 meetri mees, siis tegin oma teamikaaslastele ettepaneku, et võiks teha 70 meetri klubi. 70 meetrit – see tundus nii palju, tohutult kauge eesmärk. Keegi ei võtnud seda eriti tõsiselt, aga me tegime selle mõttelise klubi ära. Eesmärk tundus olevat absurdselt kauge, sest mul polnud veel 60 meetritki saavutatud. 70 meetri klubi sai olla vaid aasta, kui Tartu Ülikooli professor Mihkel Zilmer ütles: „Mehed, teie eesmärk on täitsa vale. Spordis saab olla ainult selline eesmärk, mida keegi teine pole saavutanud.” Ja mida keegi pole ära teinud – see on maailmarekord. Siis me tegimegi klubi „75 pluss”. Minu isiklik rekord on 73.38.Maailmarekord on teatavasti 74.08. Sinnani pole me tänase päevani jõudnud, aga meil on suur eesmärk, mis on meil hästi palju hõlbustanud vaheetappide läbimist. See on nagu ülikooli minek, et enne pead ühest klassist teise minema. Kes ei unista suurtest tulemustest, see ei jõua suurte tulemusteni.

Ära kaota lootust

Tean paljusid endavanuseid, aga ka nooremaid, kes on jätnud sportimise pooleli. Enamasti seetõttu, et nad on kaotanud lootuse, et jõuavad kunagi tippu. Nad on lapsepõlves palju kaotanud. Väga keeruline vanus on 11-13. Ma mäletan, kui raske oli taluda kaotust. Näen seda ka teiste pealt. Kaotus on sama loomulik kui võit, aga mul läks kaua aega, et sellest aru saada. Pidin olema hästi visa, et mitte lootust kaotada. 14aastaselt tahtsin pääseda TSIKi - Tallinna spordiinternaatkooli. Tahtsin saada korvpalluriks, aga mu oskused polnud piisavad ja mind ei võetud vastu. Elasin seda väga sügavalt üle. Proovisin ka teisi alasid, aga needki ei kukkunud hästi välja. Lõpuks tekkis mul tunne, et äkki ma pole piisavalt andekas, et teha sporti. Seda ka öeldi mulle, aga ma siiski ei uskunud seda. Mu vanemad ja mõned mu sõbrad ka ei uskunud. Möödus mõni aasta ja ma hakkasin ketast heitma. Ja ketas hakkas lendama aina kaugemale ja kaugemale. Kuid mul polnud lihtne üle elada, et paljud treenerid pidasid mind andetuks ega võtnud mind enda juurde õppima. Mul oli tol ajal vilets painduvus ja olin üsna kohmakas. Olen kuulnud, et mind kutsuti selja taga vanaks puuhobuseks. Aga nagu näha, on ka sellisena võimalik tulla olümpiavõitjaks! Kui kõik ütlevad sulle, et sa pole andekas, siis ära usu seda! Andekus on su enda sisetunne ja usk.

Ära karda kaotada

Kui ma olin päris pisike, siis mängisime isaga sageli lauamänge. Isa on rääkinud, et kui ma kaotasin, hakkasin nutma ja läksin hästi vihaseks. Loomulikult ei meeldi mulle siiamaani kaotada. Kui hakkasin ükskord oma oma võite ja kaotusi kokku arvutama, siis selgus, et olen kaotanud kaugelt rohkem kui võitnud. Male suurmeister Paul Keres on öelnud, et kaotus õpetab palju paremini kui võit. Hoolimata sellest, et kaotus on ebameeldiv, tuleb sellesse suhtuda kui elu osasse – kõik ei saa ju võita. Pärast kaotust olen alati keskendunud ja mõtlen, mida saaksin paremini teha- see tagabki arengu. Sellises valusas vanuses nagu 11-15aastat kaotasin ma hästi palju ja peaaegu igal spordialal. Kergejõustikus ma ei võitnud mitte midagi, kuigi tahtsin hirmsasti võita, aga ma olin kohmakas ja pikk. Korvpallitrennis olid teised minust kiiremad, maadluses olid teised poisid tugevamad. Korvpalli vabavisetes kaotasin kogu aeg isale. Ja esimestel kettaheite aastatel kaotasin hästi palju oma peamistele konkurentidele. Minu heale konkurendile ja sõbrale, kahekordsele olümpiavõitjale leedulasele Virgilus Aleknale kaotasin – uskuge või mitte – esimesest 44 võistlusest 43! Aga ma ei kaotanud kunagi lootust, et kunagi võidan teda olulistel võistlustel. Ja nii juhtuski. Kaotus ei ole traagika. Kaotus on üks osa spordist – ükskõik, kui valus see ka poleks.